Ellujäämiseks pead olema tugev ja tark
Ammu-ammu olid lähedased sõbrad härra Raud, härra Klaas ja härra Kurk. Härra Raud oli tehtud rauast, härra Klaas klaasist ja härra Kurk marineeritud kurkidest. Nad olid vaesed inimesed, kes ei saanud tööd teha, ja elasid väikeses majakeses ogre suure losi kõrval.
Nad käisid ogre köögis söömas ja läksid siis tagasi oma väikesesse majakesse. Ühel päeval aga, kui nad parajasti sõid, nägi ogre naine neid köögis, sai vihaseks ja ütles, et nad ei tohi sinna tulla.
Järgmisel päeval tulid nad tagasi ja hakkasid köögis sööma, kuid naine nägi neid ning oli seekord veel vihasem. Nad jooksid minema, aga naine ajas neid taga ja sai seekord kätte härra Klaasi ning puhus talle peale. Härra Klaas lendas õhku, kukkus alla, purunes tükkideks ja suri. Sõbrad olid kurvad, kuid ei saanud tema heaks midagi teha.
Järgmisel päeval läksid härra Raud ja härra Kurk uuesti tagasi ja hakkasid sööma, kuid naine ajas neid taas taga. Nad jooksid minema, aga naine järgnes ja sai seekord kätte härra Kurgi. Ta puhus talle peale, härra Kurk lendas õhku ja kukkus alla, siis praksatas lõhki ja suri. Härra Raud oli väga kurb ja vihane ning tahtis kätte maksta.
Järgmisel päeval läks härra Raud ogre köögis sööma. Naine nägi teda ja küsis, kas ta tahab surra nagu ta sõbrad. Härra Raud ütles, et naine ei suuda teda tappa. Siis puhus naine talle peale ja härra Raud lendas õhku ning kukkus alla, aga ei surnud, sest ta oli tehtud rauast. Naine puhus esimesest korrast tugevamini, kuid ikka ei surnud ta. Naine proovis veel kord, aga seekord, kui ta puhus, rebenes ta suu ja härra Raud naeris teda välja.
Naine läks rätsepa juurde, et suu uuesti kokku õmmelda. Seejärel läks ta härra Raua väikese majakese juurde ja hõikas: „Tule siia, kui sa oled tugev mees!“ Härra Raud tuli majakesest välja ja naine püüdis talle peale puhuda, kuid suu rebenes jälle. Härra Raud naeris teda välja. Naine oli väga vihane ja läks taas rätsepa juurde, et suu uuesti kokku õmmelda.
Nii ei suutnud ta teda tappa, kuid mõtles, et püüab ta kinni, kui ta tema kööki tuleb. Järgmisel päeval läkski härra Raud kööki, aga ogre naine võttis ta kinni, pistis tugevasse kotti, sidus koti hirmsa köiega kinni ja määras oma tütre Memona härra Raua üle valvama.
Ogre naine tahtis härra Raua ära küpsetada ja kogu oma sugulaskonna teda sööma kutsuda, seepärast ütles ta tütrele, et too peab hoolega vaatama, et kotti lahti ei teeks. Seejärel lahkus ta majast, et sugulasi õhtusöögile kutsuda.
Härra Raud kuulis, kuidas naine ütles, et tahab teda süüa. Ta mõtles, kuidas kotist välja pääseda. Ta hakkas valjusti nätsu mäluma ja ütles: „Punane nätsu, mmmmm, roheline nätsu, mmmmm, sinine nätsu, mmmmm“, ning kordas seda mitu korda. Õnneks tahtis ogre tütar (Memona) nätsu, nii et ta palus härra Raual endale tüki anda.
Härra Raud ütles, et ei saa talle nätsu anda, sest kott on kinni seotud. Ta ütles, et tüdruk võiks kotti väikese augu teha, kuid too vastas, et ei saa, sest ema oli keelanud kotti avada. Härra Raud ootas siis minuti ja kordas: „Punane nätsu!!!, mmmmm, roheline nätsu!!!!, mmmmm, sinine nätsu!!!!!, mmmmm“. Lõpuks tüdruk nõustus, et teeb väikese augu.
Ta tegi väikese augu ja ütles: „Anna mulle tükk nätsu, palun.“ Aga härra Raud ütles, et ei saa nätsu kätte, sest auk on liiga väike. Tüdruk tegi augu suuremaks ja küsis: „Nüüd sa annad mulle nätsu, palun?“, kuid mees ütles taas: „Ei, ei saa, auk ei ole piisavalt suur!“ Tüdruk laiendas auku veel, kuid härra Raud ei nõustunud enne, kui auk oli nii suur, et ta sai sealt välja pääseda.
Kui ogre naine oma sugulastega tagasi tuli, nägid nad, et toit on juba laual. Ogre naine kiitis oma tütart, et too oli härra Raua ära küpsetanud, ja nad hakkasid sööma.
Aga kui nad olid söömise lõpetanud, läks ogre naine külmkapi juurde, avas sügavkülma ja nägi oma tütre pead. Ta karjus: „Ei oooooooo!?!????“ ja hakkas nutma, härra Raud aga puhkes naerma ja jooksis ogre maja katusele.
Naine ronis talle katusele järele, kuid härra Raud pilkas teda ja ütles: „See on Memona pluus“, ning viskas pluusi talle. Naine nuttis hüsteeriliselt, siis ütles mees: „See on Memona kleit“, ja viskas selle talle. Seejärel ütles ta: „Need on Memona püksikud“, ning viskas needki talle.
Lõpuks jooksis härra Raud kaugele ära, teades, et on oma sõprade surma eest kätte maksnud ja ogre naine on kaotanud kõik, mida ta armastas.
Selle loo õppetund on:
